Et ühtegi päeva ei eksiks kiusu ja vägivalda, vaid kooliseinte vahel valitseksid sallimine, üksteisest hoolimine, austus ja toetav meeleolu, sõlmivad koolipered igal õppeaastal koolirahu lepingu. Nii juhtus see ka täna Keila linnas.
Pidulikul tseremoonial allkirjastasid lepingu Keila linnapea Enno Fels, haridus- ja teadusminister Liina Kersna, MTÜ Lastekaitse Liidu president Ene Tomberg, Eesti Õpilasesinduste Liidu esimees Anette Viin, MTÜ NÜ TORE juhatuse esimees Epp Priimägi, Integratsiooni Sihtasutuse Tallinna eesti keele maja juhataja Hedvig Evert, SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht Carmen-Kristiina Parik ja MTÜ Vaikuseminutid juhatuse liige Rainer Melts. Kokku oli tänase päeva seisuga koolirahuga liitunud üle 40 000 õpilase ligi 150 Eestimaa koolist.
Pidupäevale kohaselt peeti täna ka mitmeid kõnesid, millest üks, Keila Kooli abituriendi Tähte Paalaroosi oma, läks eriliselt hinge. Siinkohal avaldame tema kõne täismahus.
Me kõik teeme oma elus vigu, me kõik eksime. See on inimeseks olemise juures kõige inimlikum osa. Teatud mõttes me olemegi loodud läbi kukkuma. Kuna ükskõik kui kõrgele sa ronid, tuleb üks hetk lagi vastu, lõpp, ning olemine osa sellest maailmast saab läbi. Läbikukkumine on inimlik, see on normaalne, edasiviiv jõud. Kuid vigade puhul on kõige tähtsam nende tunnistamine, mõistmine ja vabandamine.
Ma käisin see suvi tööl. Päris tööl. Kella 9-22ni. Ma töötasin poes ja jõudsin järeldusele, et poemüüjad on inimesed, kes näevad päris ühiskonda. Kus vanemad sunnivad lapsi tädile „Tere“ ja „Head aega“ ütlema, ise tummana vingus näoga mööda kõndides. Aga see selleks. Minu kassasse tuli ühel päeval üks poiss, kelle nimi oli Martin. Martin ostis limonaadi. Ta tuli ja ütles: „Tere, mina olen Martin!“ Ja mina ütlesin: „Tere, mina olen Tähte!“. Martin, omal naerataval näol, rääkis seepeale, et tema sõber ütles, et see on maaaaaaaaailma parim limonaad ja ta tahtis ka kohe proovida. Ma palusin, et ta kindlasti pärast annaks siis teada, kas see oli maaaaaaailma parim limonaad ning kui on, siis ma kindlasti proovin ka. Martin võttis siis taskust välja hunniku punaseid sente ja palus, et ma võtaksin nii palju kui vaja ning ülejäänud paneksin ta peo peale tagasi, kuna nii on lihtsam. Raha lugedes rääkis Martin, et ta läheb sügisel kooli ning istub oma sõbra kõrvale, aga mitte selle, kes limonaadi soovitas, kuna tema läheb hoopis teisse klassi. Soovisin Martinile edu koolis ja panin ülejäänud raha ta peo peale. Martin ütles „Head aega“ ja mina ütlesin talle samuti.
Martin küll ei tulnud ütlema, kuidas limonaad maitses, aga Martineid võiks rohkem olla, inimlikke inimesi. Alati ei pea taga ajama oma tõde ja õigust, vaid lihtsalt läbi kukkuma, olla inimene, päris inimene. Martin küll ei kukkunud milleski läbi, aga kui sinu elus on mõni Martin, siis ole paganama tänulik selle eest.
Kool ongi selleks, et õppida. Olgu siis erinevad õppeained, konfliktide lahendamist, üle laskmist või läbikukkumist. Et saada inimeseks.
Kallid uued Keila Kooli õpilased, kellel on elu esimene 1. september meiega. Ärge tahtke saada täiskasvanuks ning nagu ütles Karlsson „Rahu, ainult rahu“. Varsti peate teadma, mida keegi Kafka ütles ning kelguga on piinlik kooli tulla. Seniks peitke oma mänguasjad koolikotti ja värvige üle mustade joonte, naerge kogu südamest hobusenaeru ja mängige sõpradega.
Kallid gümnasistid. Kui vahepeal on raske, siis ainult selle pärast, et hiljem oleks kergem.
Ning kõik teised muhedad karvased ja sulelised õpilased ja õpetajad. Jääge inimlikuks ja tehke vigu. Ning tänavuse koolirahu puhul, vaadake endasse ja leidke see väike muhe Martin, ajage vahepeal tähtsa jutu asemel niisama nalja pärast juttu. Rahu algab sinust enesest ning kõik koos vigu tehes ja üksteist mõistes oleme me midagi enamat.
Ilusat kooli algust!
